Skannitud dekileht vajab arhiivis täpset päritolukirjet

Skannitud dekileht aitab uurida Eesti Magicu minevikku, kui algne paber, digitaalne koopia ja tänane kaardiloendi tõlgendus jäävad arhiivis selgelt eristatuks.

Dekileht on dokument, mitte valmis mängulugu

Vana dekileht võib näidata, milliseid kaarte keegi kirja pani, kuidas nimesid kirjutas ja millist vormi korraldaja kasutas. See on põnev ajalooallikas, kuid üks leht ei jutusta ise tervet turniiri. Käesolev artikkel kirjeldab skannitud dekilehe käsitlemise töövõtteid. Me ei esita siin päriselt läbi vaadatud Eesti mängija nimekirja, turniiritulemust ega tõendatud pakianalüüsi. Ilma algmaterjalita oleks konkreetsete kaartide nimetamine näiline täpsus. Siinne eesmärk on aidata tulevast päris allikat ausalt talletada.

Kõigepealt küsi, mis lehega on tegu. Kas see täideti võistlusele esitamiseks, isiklikuks harjutamiseks või hilisemaks meenutuseks? Kas näha on algne dokument või koopia? Vastus mõjutab seda, milliseid järeldusi tohib teha. Võistlusele mõeldud lehtki ei tõenda automaatselt, et sama nimekirjaga lõpuni mängiti või et kõik kirjed olid korrektsed. Arhiiv ei pea neid võimalusi ise lahendama, kuid ta peab vältima nende märkamatut muutmist kindlateks väideteks.

Küsi päritolu ja kasutusõiguse kohta

Lehe praegune hoidja ei pruugi olla selle täitja ega õiguste üle otsustaja. Küsi, kuidas materjal tema kätte jõudis ja kas selle avaldamisest on asjaosalistega räägitud. Paber võib sisaldada nime, allkirja, mängija tunnust või kontaktandmeid, mida ajaloolise kaardiloendi mõistmiseks vaja pole. Ärgu digiteerimise mugavus muutugu põhjuseks kõik nähtav automaatselt internetti panna. Säilitada ja avaldada saab erineva ulatusega materjali, kui see eristus on töökorralduses selge.

Kui luba või päritolu jääb ebaselgeks, võib alustada kirjeldavast kataloogikirjest ilma kujutist avaldamata. Ka selline kirje ei tohi sisaldada kontrollimata oletusi inimese või turniiri kohta. Vajaduse korral märgi ainult, et kogus on uurimist vajav dekilehe koopia, mille seos sündmusega on kinnitamata. See pole lõplik ajalooartikkel, kuid on aus tööseis. Avaldamise edasilükkamine on parem kui hilisem vaidlus selle üle, miks tundlik dokument üldse nähtavale pandi.

Tee skann, mis ei peida algmaterjali

Enne skannimist vaata paberi seisund üle ja ära sunni haprat lehte vägisi tasaseks. Kui dokument on väärtuslik või kahjustunud, võib vaja minna vastava ala asjatundja abi. Tavapärase digikoopia puhul püüa säilitada kogu lehe servad, et lugeja näeks, kas midagi jäi välja. Ära eemalda esimesest säilituskoopiast plekke, parandusi ega käekirjajälgi. Need võivad hiljem aidata mõista, millal ja kuidas lehte kasutati. Ilusam pilt pole alati parem ajalooallikas.

Veebiks võib valmistada väiksema ja vajaduse korral varjatud andmetega versiooni. Hoia see algsest skannist eraldi ning märgi, milliseid muudatusi tehti. Kui kujutist pöörati, kärbiti või kontrasti muudeti, ei pea iga tehnilist sammu lugejale pikalt seletama, kuid sisulist teavet mõjutav sekkumine peab olema teada. Näiteks nimede katmine või puuduva serva olemasolu väärib märget. Originaali koopia ja avalik kujutis ei tohiks hiljem ühte faili seguneda.

Ärakiri peab näitama ka ebakindlust

Kaardiloendi käsitsi ümberkirjutamisel säilita algne sõnastus ja numbrid võimalikult täpselt. Kui nimi on ebaselge, ära asenda seda kohe kõige tuntuma sarnase kaardiga. Märgi loetamatu koht ning lisa oletus ainult eraldi kommentaarina. Ka kaartide arv ei tohiks saada vaikset parandust selle järgi, milline kogus tundub mänguliselt mõistlik. Algdokumendi võimalik viga on osa allikast. Toimetaja ülesanne on aidata seda lugeda, mitte muuta seda tagantjärele korrektseks võistlusnimekirjaks.

Automaatne tekstituvastus võib anda abiks esialgse ärakirja, kuid käsikirjaliste nimede ja arvude puhul vajab see põhjalikku kontrolli. Eriti ohtlik on see, kui vigane tulemus näeb välja nagu päris kaardinimi. Kontrolli iga rida pildi vastu ning vajaduse korral palu teisel inimesel sõltumatult lugeda. Teine lugeja ei taga eksimatust, kuid aitab märgata kohti, kus esimene juba ootab kindlat vastust. Avalik ärakiri peaks andma lugejale võimaluse ebaselgust näha, mitte varjama seda ladusa teksti taha.

Toonane nimekiri ja tänane seletus

Ajaloolise paki analüüsimisel on ahvatlev kasutada tänast terminoloogiat ja teadmisi. See võib lugejat aidata, kuid seletus tuleb algdokumendist lahutada. Ütle, et järgnev on tänane kommentaar, mitte mängija toonane põhjendus. Ka nimekirja tänane tugevus või nõrkus ei tõenda, kuidas see omal ajal toimis. Turniirikeskkond, kohalik valik ja reeglite sõnastus võisid erineda. Siin ei pakuta konkreetset reeglivõrdlust, sest selleks oleks vaja tegelikke ajastatud allikaid.

Kui mängija on valmis selgitama oma toonaseid valikuid, talleta tema meenutus eraldi allikana. Küsi, millist valikut ta mäletab teadlikult teinuna ja mida ta praegu ainult järeldab. Aastatepikkune hilisem kogemus võib anda hea analüüsi, kuid see pole automaatselt tolleaegne mõttekäik. Artiklis saab mõlemat kasutada, kui ajakiht on nähtav. Nii ei omistata mineviku mängijale tagantjärele teadmisi ega eesmärke, mida ta ise pole kinnitanud.

Seos turniiriga vajab eraldi tõendit

Lehe ülaservas olev aastaarv või nimi võib olla vihje, kuid turniiriga sidumiseks tuleb uurida konteksti. Kas see on täitja lisatud märge, korraldaja vorm või hilisema hoidja allkiri? Kas leht võis pärineda teisest sündmusest samas kaustas? Failide järjestus pole piisav tõend. Kui seos on teada ainult saatja meenutuse kaudu, ütle seda. Kui lehe juures leidub muu dokument, vaata, kas see tõepoolest viitab samale inimesele ja samale toimumisele.

Ka lõpptulemuse lisamine vajab oma alust. Dekileht ei ole iseenesest tõend võidust, finaalist ega edetabelikohast. Kui tulemust pole kontrollitud, ei tohiks pealkiri seda kinnitada. Lugu võib endiselt olla huvitav kui allika tutvustus või uurimiskutse. Ajalookogu ei pea igale säilinud paberile ehitama triumfilugu. Mõnikord näitab tavaline loend paremini toonast argist mängukultuuri, näiteks seda, kuidas mängija oma materjali korrastas ja millist keelt nimede kirjutamisel kasutas.

Avaldamise juurde kuulub allikakaart

Kasulik allikakaart märgib dokumendi liigi, päritolu, teadaoleva aja, kasutusloa ning ebakindlad kohad. Avalik versioon võib olla lühem, kuid peaks säilitama need piirid, mis mõjutavad tõlgendust. Kui skann on osaline, ütle seda. Kui nimekiri on toimetaja loetud ja mõni rida ebaselge, näita seda samuti. Lugeja ei pea arvama, kas korralik tabel on originaal või hilisem ümberkirjutus. Selge päritolu teeb ka tagasihoidlikust allikast palju kasutatavama materjali.

Edasiseks võrdluseks sobib maagia.neti kaartide postiga vahetamise lugu, mis puudutab samuti vanade paberijälgede ja isiklike meenutuste suhet. Teise ajalookogu meetodit selgitab Lorieni esimese mängu mälestuste kogumise juhend (avaneb uues aknas). Artikli skanneripilt on loodud illustratsioon ega kujuta tegelikku dekilehte. Maagia.net on fännisait, mitte Wizards of the Coasti ametlik arhiiv. Siinne juhend ei kinnita ühegi nimekirja reeglipärasust ega anna luba võõra dokumendi avaldamiseks.

Enne järgmise dokumendi juurde liikumist kontrolli ühe korra veel, kas avalik fail ja töökausta algne skann on õigesti nimetatud. Lisa paranduste jaoks kontaktivõimalus ainult siis, kui selle tegelik toimimine on teada. Ära leiuta aadressi. Kõige parem esimene tulemus on selgelt piiritletud allikakirje, mida saab uue teadmise saabudes rahulikult täiendada.